Paksul on paha
univet.loomakliinik 13. detsember 2012
Heaoluriikides on neljandik lemmikloomadest ülekaalulised või rasvunud. Nemad ise ei saa selle vastu midagi parata – toidu valib ja seda jagab armastav peremees. 

Artikkel on MAAKODU detsember 2012 numbrist. Tekst Mari Karlson / fotod Sven Arbet ja reprod
 
Oma toitu on inimesed ammustest aegadest jaganud sõpruse ja kokkukuuluvuse märgiks. Tallinnas tegutseva Vilde tee loomakliiniku arstAnu Poopuu on tähele pannud, et järjest rohkem kalduvad inimesed oma  armastust lemmiku vastu väljendama mitte temaga koos aega veetes, vaid talle toitu pakkudes. 

Hüüab appi  
Tegelikult on see vale. Ehkki lemmikloomake peaks hädaldama, kui talle viinereid sisse topitakse, tõstab ta hädakisa hoopis siis, kui ühtäkki neist ilma jäetakse. Eriti raevukalt pidid külmkapi ees oma “õigusi”  nõudma kassid, nii et paljud peremehed on leidnud parema olevat lasta kiisul kõht punni süüa – siis on rahu majas. 
 
Anu Poopuu, kes tegeleb üldkirurgia ja loomade sisehaiguste kõrval dietoloogia, kliinilise söötmise ja ka koerte käitumishäiretega, nendib, et toidule ligipääs on loomariigis privileeg, mis näitab võimu. Seepärast  on näiteks koertel väga palju toiduga seotud käitumismustreid. 

Toidu abil või selle lähedal proovib koer kehtestada oma positsiooni ning seda isegi siis, kui kõht on täis. Aga laua ääres palukesi kerjav koer ei  pruugi olla üldsegi näljane, vaid proovib hoopis “karja” varudest osa saada. 

Inimene, kelle käes on toiduvarud, peaks seda õnne jagama targalt. Paksuks söödetud lemmik ei saa kuidagi olla õnnelik: tal on raske liikuda (tekivad liigeseprobleemid), tal on raske hingata (“Ja kui ta tunneb, et  peaks õues nüüd äkki tegema ühe väikese sööstu, siis ... tema vaene süda!” hoiatab Anu Poopuu). Loomal on seedeprobleemid (kõhukinnisus), tema ainevahetus on aeglane (“Väga ülekaalulistel loomadel on 
kiirenenud ainevahetus, aga ärgem rääkigem ekstreemsustest,” ütleb dr Poopuu). 

Eraldi teema on steriliseeritud/kastreeritud loomad. “Nagu suguline käitumine, on hormonaalse kontrolli alla ka isu – ajus tekib  küllastustunne. Kui seda hormonaalse tasakaalu häirimise tõttu nüüd enam ei teki, on loomal täpselt sama ebamugav kui inimesel. Pärast suguorganite eemaldamist väheneb looma energiavajadus üle 30%, kuid  looma söögiisu hoopis suureneb,” räägib Anu Poopuu. 

Lihtne võrdlus on siin abiks: kui näiteks kassikesel pole pärast steriliseerimist mingi kunst kahe kuuga kaks kilo juurde võtta, siis ei tundu see sugugi nii  hirmus. Võrrelgem seda aga inimesega – kahe kuuga lisanduks 60 kilole veel 30. Jube!  

Lihtsalt paks või pisut priske?  
Loomulikult ei saa lemmikloomadele rakendada nii selget kehamassi indeksit, nagu seda on inimestel – selleks on nad tõuomaste iseärasuste tõttu lihtsalt liiga erinevad. Näiteks labradoril on lihasmassi ja  rasvamassi suhe 66/34, bokseril 85/15.  

 “Küll aga on olemas standardid ja kümne-või viiepallised skaalad, kus ideaalkaal on keskel ning loomaarst võrdleb siis iga looma puhul, kui palju ta ideaalist erineb. Kodus seda tavaliselt teha ei saa,” selgitab Anu 
Poopuu. “Muidugi on olemas tõustandardid, ja kui puhastverd saksa lambakoer kaalub ikka üle 50kilo, siis ta kas pole puhastverd saksa lambakoer või on ta väga ülekaaluline puhastverd saksa lambakoer.”  

 “Inimeste silmamõõt kipub eksima. Me ikka peaksime täpselt teadma, kui palju meie lemmikloom kaalub, mitu grammi või kilo on ta juurde võtnud või kaalu kaotanud – siis oskame hinnata ka oma tegevusi. Olen  pidanud tegelema loomaga, kes juba sõi dieetkrõbinaid, kuid kelle kaal sugugi ei langenud. Kontrollides selgus, et krõbinakogus on vale, sest see oli välja mõõdetud silma järgi ja kogus määratud selle põhjal,  kuidas inimesele parem tundus.  

Tunded muidugi on head asjad, aga arvud peaksid neid toetama. Inimesel on kodus omapäi väga raske hinnata, kui palju peaks tema lemmik päevas kaloreid saama. Ka soovitaksin ma toidukoguseid kaaluda, mitte silma järgi ega ka mõõtetopsikuga mõõta. Kuna näiteks kasside puhul on toidukogused suhteliselt väikesed, tekitab kas või 50grammi rohkem krõbinaid kaloritesse ümberarvestatult päris arvestatava 
ülepakkumise.”  

Aga miks ikkagi on ülekaaluline lemmikloom järjest tavalisem nähtus?
Anu Poopuu selgitab seda lihtsalt: “Looduses ei saa loomad toitu niisama kätte, mõni päev ei saa kiskjad üldse süüa. Ja kuigi mõned praegused tõud on oma algse funktsiooni ning instinktid aretuse tulemusel  kaotanud, on neilgi vaja oma toit välja teenida. Ühes loomaaias tehti kunagi katse vangistuses kasvanud loomadega, pakkudes neile kaht toitumisvõimalust: nad said toidu kas lihtsalt kätte või pidid selle endale  “küttima”. Loomad valisid viimase mooduse, mis näitab, et neile meeldib jahtida.  

Meie lemmikloomad, eriti need, kes elavad korterites, ei saa piisavalt füüsilist ega vaimset tegevust. Tavaliselt on nii, et inimesed lähevad hommikul tööle, aga loomad jäävad üksi koju. Tegelikult saab kojutulnud  pererahvas iga ajaviidet, mis loomad seal üksi meele lahutamiseks ette võtnud on, pahanduseks klassifitseerida.”  

Anu Poopuu annab hea soovituse: “Lemmikloomapoodides on müügil palju mänguasju- igavusepeletajaid. Need on kõikvõimalikud lelud, kuhu saab toidu sisse panna. Loom peab sealt krõbinaid või ka konservi  välja urgitsema ja see tegevus on kasulik kolmel põhjusel: loom näeb vaeva, tal on tegevust ja liikumist ja lõpuks saab ta auhinna – oma söögi kätte.” 

Kass, kes lendas Hiinasse 
Kord pöördus Anu Poopuu poole murelik kassiomanik, kes tahtis oma lemmiku lennukisalongi kaasa võtta, aga kass oli ülekaaluline ja koos nõutud puuriga lennukisalongi jaoks kaugelt üle normi. Puuriga ei saanud  muidugi midagi ette võtta, kass oli see, kes pidi dieedile jääma. 

Dr Poopuu lemmik on aga üks tugeva ülekaalu all kannatanud koer, kellel oli veel kasvaja, kuid kes teadliku peremehe toel ja arsti abiga sai lahti nii liigsetest kilodest kui kasvajast ning on nüüd särasilmne ja elust  osa võttev tegelane. Anu Poopuu ütlebki, et kõige kurvem on ülekaaluliste loomade apaatsus ja tahtetus.  

Kõik teavad, et ennast paksuks süüa on lihtne ja mõnus, kaalu kaotada aga raske ja enam mitte nii mõnus.
 
“See pole dieedi pidamine,” ütleb Anu Poopuu, “see on hoiakute muutmine. Inimesel üksi on raske sellega toime tulla kas või juba sellepärast, et ta ei oska oma rutiini kriitilise pilguga üle vaadata, et vajalikke  muudatusi teha. Ta võibolla ei tule selle pealegi, et üks viiner nullib ära 15–20minutilise jalutuskäigu.” 

Dr Poopuu nendib kurvalt, et Eesti inimesed pole veel adunud: ennetus on tunduvalt odavam kui ravi.  

“Oma loomaga võiks tema noorukiea lõpuni käia arsti juures nii kolme-neljakuuliste vahedega. Loomalapse kasvuaeg jaguneb mitmesse järku, mil tema keha vajab eri toitaineid erinevas koguses, on hea, kui  loomaomanik saab siis professionaaliga nõu pidada. Hiljem oleks mõistlik, kui arst vaatab looma üle kord aastas, seepärast on ka soovitatav, et vaktsineerite oma lemmikut alati samas kliinikus.”  

Anu Poopuu paneb loomaomanikele südamele: “Kui on näha, et kodused kaalualandamise meetmed ei toimi, konsulteerige kiiresti loomaarstiga. Kaalu alandamine on pikk ja kannatlikkust nõudev protsess. Äkki ja  drastiliselt toidukoguseid vähendada ei tohi, sellega võib oma looma tervise päris ära rikkuda. Eriti tundlikud on selliste muutuste suhtes kassid.”  

Anu Poopuu ütleb lõpetuseks, et järjest sagedamini mõtleb ta seoses lemmikloomadega Lauri Saatpalu sõnadele ühel kontserdil: “Me muretseme lapsed, aga pärast ei muretse me nende pärast üldse.”  

Seda mõtet parafraseerides võiks öelda: “Me võtame endale looma, aga pärast ei võta temaga midagi ette.” Retsept on ju tegelikult lihtne: palju tegevust koos pererahvaga ja tasakaalustatud toit – ning teie lemmik  pühendab teile oma pika ja õnneliku elu.  
Kommentaarid: 0
Email again:
Lisa kommentaar
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: